Helle Toomingas. Ikkagi inimesed - HingeEluPortaal

Vox populi

Helle Toomingas. Ikkagi inimesed - HingeEluPortaal.
Kaante kujundaja: Sigrid Kink
Küljendaja: Vallo Hallik
Hea Tegu
2016
286lk

Üks asi, mis selle raamatu juures mind nõutuks tegi, oli liigitamine. Kuhu kategooriasse
asetada "Ikkagi inimesed..." (Ii)? Konservatiivse kitsarinnalisuse järgi lähtudes jaguneb
kirjandus kolmeks: lüürika, proosa ja draama. Lisaks on veel esseistika, mis samuti sisaldab
ilukirjanduslikke sugemeid.
Otseselt, läbi ega üleni ei kuulu "Ii" ühegi liigi alla. Pani täitsa kukalt kratsima,
et mis ta siis on? Ent jah, tekstikogu oleks siis ehk kõige lihtsam nimetus siinkohal.

Mida siis kokku on kogutud? Raamatuks on saanud tekstid, mis on kahe aasta jooksul (2010-2011)
ilmunud internetis. Mitte lihtsalt veebis, vaid täpsemalt jututoas, veel konkreetsemalt jutukas,
mis kuulus suuremasse gruppi - OK.ee. OK portaal oli selle poolest huvitav koht, et seal sai ise teha
endale klubi, kuhu kutsuda sulelisi ja sarvilisi, kellega arutada ilmaasju, kuulata teisi ning ise sõna võtta.
Kogu raamatu kirjutamise au ma ei tihkaks Helle nimele panna, sest autoriteks on isikud, kes jututoas
sõna sekka on öelnud. Kuid kogu vaev, mis tuli hiljem, näiteks toimetamine, selle on küll autor ainuisikuliselt
lõpuni viinud, pluss vahetekstide lisamine.

Ühte kindlat lugu sõrmega ajada siin ei tasu, selleks on "Ii" liiga fragmenteeritud. Muidugi proovida võib,
aga milleks. Kui algusest minema hakata, siis on see natukene ühe naise (Paula) lugu. Temaga juhtus nii, et ta läks
oma elukaalsasest lahku ning sattus auku. Õnneks juhtus tal olema Helle nimeline sõber, kes teda toetas õigel ajal.
Hiljem tegi Paula OK-sse endale konto, hakkas internetis teiste inimestega suhtlema ja sai oma eluga edasi minna.

Raamat jaguneb kaheks osaks. Esimene osa on see klubi, millega alustas Maia ja teine osa algab sealt maalt, kui Maia
on lahkunud, siis asutab Helle (jutukas Jean) uue klubi. Kogu see klubitamine internetis ongi ehk kõige huvitavam selle
raamatu juures. Alguses läheb üks liige kuhugi suuremasse kluppi, suhtleb ja leiab tuttavaid. Hiljem asutab ta juba oma
klubi, saadab laiali kutseid, hakkab ise nn kohvikut üleval pidama, siis tekivad juba püsikunded. Uusi liikmeid enam üle jala
vastu ei võeta, liikmeks saab kellegi soovitusel. Mõned lahkuvad, mõned tulevad juurde, mõned lahkuvad, et pärast jälle naasta.
On neidki, kes kasutavad varikontot, selliseid kutsutakse kloonideks.
Toimuvad arutlused teemadel: sõbrad, kes me oleme, abielu ja eraelu jne. Sõnavõtud toimuvad otsekui avatud mikrofoni meetodil,
kõigil on võimalus midagi öelda. Sõnavõtud ei ole muidugi liiga ametlikud, kõik toimub vabas vormis:

Susie: "Nii või naa, aga kodumaal ei oota samuti keegi, ja isegi lihttööliseks ei kõlba enam. Peaks vist alustama prantsuse
tudeerimist, või hoopis hispaania keele?
Vanade inimeste hooldamise kogemus omast perest olemas, emaga 9,5 aastat ja isaga 4 aastat."

Maia: "Susie, ma pole küll kõige parem nõuandja, aga sa pead oma mõtlemist muutma. Kui sa päevast päeva sisendad endale,
et pole kellegi vajalik, siis ühel päeval sa leiad, et polegi vajalik. Mõtle positiivselt. Mõtle, et ma olen ilus, terve,
ma olen vajalik, ma saan tööd... jne." (lk74)

Selliseid paigast loksutamisi ja paika loksutamisi seal esineb ikka üksjagu.
Kui Maia on OK-st lahkunud, siis esimene osa lõppeb, aga klubilised jäävad ilma peale laiali. Siis saab näha, kui suure
südamega on Jean. Ega tal ei jää ka muud üle, kui asutada uus klubi. Kui esimese nimi oli "Ikkagi inimesed", on teine
"HingeEluPortaal". Paljud tuttavad saavad uuesti kokku, liitub ka uusi tegelasi. Lõpuks annavad aktiivsemad liikmed oma elust
lühiülevaate ja kirjutatakse ka peotäis värsse hümniks klubile. Nii et kui ei olegi žanripuhtust, siis on igast kategooriast
midagi, leiab nii proosa, draama kui ka lüürika elemente.

Kui nüüd nuriseda, siis oleks võinud Maia tegelane olla rohkem pildil. Kus kohast ta välja ilmus? Kuhu kadus? Mis temast õieti
sai? Kuidas ta autoriga seotud/tuttav on? Sellised õhust ilmumised ja õhku haihtumised on toredad küll ja lihtne on neid kirjutada,
aga pigem on see ikka maagilise realismi võte, mitte dokumentaalse koestikuga proosa pärusmaa.

Ilmselt sai autor oma küsimusele vastuse, miks käiakse jututoas. Inimene ei ole loodud üksi olema, tal on vaja kedagi, kellega suhelda.
Nii on ka jututoad virtuaalseks rippsillaks, mille kaudu suhelda, et end uuesti leida ning edasi minna.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Giovanni Boccaccio. Dekameron.