Olev Muutra. Kolmteist rändurit.

Neljateistkümnes

Olev Muutra. Kolmteist rändurit.
Kirjastus Hea Tegu, 2016.
Toimetajad: Karin-Kristel Hansson ja Heli Hallik
Illustraator ja kaane kujundaja: Mait Lauri
Küljendaja: Vallo Hallik
176lk.



Pellerose kuningriigis, mida valitseb kuningas Augustus Õiglane,
asub trahter "Kolmteist rändurit". Ühel õhtul kogunevad sinna kokku
erinevatest kohtadest saabunud teekäijad. Juhuslikult on neid kokku 13.
Pärast kehakinnitust istutakse kamina juurde, vaadatakse tulle, kuni
ränduritel tekib ootamatult idee, mis oleks, kui iga kohaletulnu räägiks ühe loo.

Kõige esimesena saab lugeda lugu kuningas Romulus Raudsest. Romulus
oli hea kuningas, kuni tema naine lahkus teise ilma. Vaatamata püüdlustele
abikaasat tagasi tuua, jääb kuningas üksi, muserdub ning muutub tusaseks.
Edaspidi on igasugused lõbustused seal linnas Romuluse käsul keelatud.
Ühel päeval saabub linna rändteater. Trupil soovitatakse küll lahkuda, kuid
on juba hilja. Peale ühe väikese narri nabitakse kõik näitlejad kinni.
Algab jälitamine. Romulus satub tagaajamise käigus metsa, kus hakkavad
juhtuma kummalised asjad. Kuningas kohtab allegoorilisi tegelasi: endasse
kogunenud viha, millest ühel hetkel materialiseerub koletis, samuti näeb
Romulus ka oma südametunnistust, kes on eideks moondunud. Kõik need on märgid.
Samal ajal ründab koletis linna, tekib paanika... Romulus tunneb endas kohustust
rahvale appi minna ning lõpuks päästab kuningriigi.

No jah, raamatust lugedes on see muidugi kordi parem tekst kui minu hale
ümberjutustus, kuid miks siis raamatud üldse olemas on?
Romuluse õpetlik lugu räägib oma tahtmise pealesurumisest ehk ego kehtestamisest,
ja milleni see viia võib, kui teistega ei arvetstata.

Muutra on tekstid koostanud päris lihtsalt. Ma arvasin küll, et autorid alati
lammutavad, lõhuvad ja siis ehitavad varemetele jälle mõne uue posti. Eelarvamused.
Aga siin on tehtud nagu muiste. Jutt kulgeb skeemil: Ekspositsioon, sõlmitus,
arendus, kulminatsioon, pööre, lahendus. Tõesti, milleks leiutada jalgratast,
kui see juba olemas on, istu ainult sadulasse ja vänta.

Mil viisil ja millest siis autor kirjutab? Läbi ajaloolis seiklusliku fantaasia
tegeleb ta kirjanduse põhiteemaga - inimeseks olemisega.
Hea ja kurja vastandamine, mida võib teha raha, mida raha pärast tehakse, halb saab
oma teenitud palga jne. Rõhk on kõlblusel.

Need on hästi lõppevad lood, milledest kostab ka autori elukogenud häält :
"See on tõsi, mu hea sõber. Pärast seda imekombel üleelatud ööd näen elu hoopis
teistes värvitoonides ja hindan kõrgelt pisiasju, mida ma varem tähelegi ei pannud.
Palju on aga tühisust, mille pärast inimesed end haigeks muretsevad. Oma väikeste murede
tõttu unustavad nad, kui väärtuslik on tegelik elu. Ja kui nad vaid teaksid, kuidas selle
külge klammerdutakse, kui seda enne õiget aega väevõimuga võtta tahetakse. Mistahes asja
tõelist väärtust mõistetakse alles siis, kui seda enam pole. Kuid selliseks need inimesed
kord juba loodud on - igaüheni jõuab elutõde alles mingi isiklikult läbielatud seiga tõttu."
("Hiiglane", lk85)

Lisaks toredatele ja liigutavatele lugudele oli tekstis kohti, mis puht teostuse poole
pealt jätsid pisut nõutuks.

Leheküljelt nr 5 leiab lause, mida oleks võinud sättida veel. Teha temast mitu lühemat lauset.
Siin ta on:

Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus
lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja
läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohekad teed,
mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete
rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema
rutanud.

"Le" lõpulised sõnad ei hakanudki silma, aga pikkus! No, läheb ju lohisema.
Milleks taolised laused, mis on nii-ii pikad kui Tallinn-Moskva rong? Need hakkavad kurnama.
Õnneks neid palju ei esine.

Üks mitmetähenduslik lause ka:

Sõdalased marssisid kirevate lahingulippude lehvides ja munakivisillutisel rautatud
saabastega rütmi trampides nii võimsalt, et lossi kaunid mosaiikaknad ja uksed marsi
taktis kaasa klirisesid ja nagisesid, ähvardades iga hetk kildudeks puruneda. (lk9)

Kui siin nüüd otse lugeda, tekib küsimus: millised need munakivisillutisel rautatud
saapad on?  Edasi, kui kaunid mosaiikaknad juba klirisesid, siis kuidas nad enam
ähvardada said, et võivad puruneda?

Asi ei ole muidugi nii hull, et peaks võtma tassi teed, lihtsalt - alguse asi.
Jah, lugejana on mul lõug piimaudemes.

Ja kes on Olev Muutra?

Internetist leidsin ühe artikli (Virumaa Teataja 3. jaanuar 2017).

Olev Muutra on Sõmeru mees. Et raamat trükki saada, kulus tal selleks 22 aastat.
Pärast mitmeid kordi eitava vastuse saamist küll rikkuritelt, küll Viioli juhitud Kulkast,
õnnestus raamat siiski tänu sõpradele trükki saada. Üks toetaja oli illustartsioonide autor
Mait Lauri. Tõepoolest, vähe sellest, et see on kõvade kaantega raamat, rikastavad lugusi
(kokku on 13 lugu) samuti teemakohased pildid.

Tasub hinnata Muutra sihikindlust taluda vintsutusi. Mitte kõik ei oleks nii kaua tihanud
oodata ega otsida. Hooandja poole tasub teinekordki pöörduda. Kogu jutukogust raamatuks
saamise saaga taustul tundub autor ise olevat juba 14. rändaja.



Hooandja