neljapäev, 10. november 2016

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Lugejaga isekeskis

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"
Toimetaja fs
Kujundaja Andres Rõhu
Eesti Keele Sihtasutus, 2016
100 lk.

 Jüri Kolk on üllatavalt paljukirjutav kirjanik, lausa käilakuju meie luules. Seitsme aasta jooksul on temalt ilmunud
tervelt üheksa raamatut.
 Vikipeedia lehel järgi on nimekiri selline:

    "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
    "Jää on paksem kui veri" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
    "Seitse surmavoorust" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Ära mine valguse poole" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Teisipäevamaa" (proosakogu)Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Otse aia taga" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Mee lakkumine ei ole meelakkumine: Jumalikud ilmutused, 2015
    "Suur võidujooks" (proosakogu) Tuum, 2015
    "Igapidi üks õnn ja rõõm" EKSA, 2016

 Pilkupüüdev on juba raamatu kaanekujundus. Mustal tausatl laiali pillatud punased ruudud ja ristkülikud, mis meenutavad
luuletusi, kuigi neis ei ole sõnu. Aga võib-olla on see mingi vihje, kutse, tule ja loe. Pisut meenutavad need
kastid kunagist arvutimängu Tetris. Ei tea, mis oli kujundajal mõttes, kui ta seda kaant tegi, igatahes eristuv on see küll.
 Riiulil märkasin kohe raamatut "Igapidi...", sest asetses see seal mitte seljaga mööduja poole, nagu tavaliselt, vaid
lapiti. Teada vana trikk kauba väljapanijate poolt küll, kuid ikka läksin õnge, ega ma ei kahetse ka.

 Väheste luulekogude põhjal, mis ma lugenud olen, on tekkinud arusaamine, et seda saab koostada kahte moodi. Üks on selline
traditsiooniline, kuhu koondatakse luuletused, mis on pühendatud mingile kindlale teemale, näiteks kevad, meri vms. Teine
viis on koguda teatud perioodil kirjutatud luuletused ja need avaldada, ilma, et need oleksid mingi ühe teemaga piirduvad.
"Igapidi..." on raamat, milles just viimane moodus on rakendamist leidnud.
 Võib ju ühe ühisnimetaja leida, kellest Kolk räägib, see kes on Inimene. Arusaadav, et sellist pöördumist teeb autor temale
omasel moel. Kõige levinum võte selleks on laenamine teiste tekstidest, erinevatest aegadest ja maadest. Laenamises pole midagi
ehmatavat, seesinane raamat sai ka mul laenatud raamatukogust. Laenamine on üks üsna üldine tegevus, miks seda siis mitte kasutada
luules.
 Kelle poole Kolk pöördub? Ehk on see lugeja naaber, kolleeg, sõber, tuttav, lugeja ise, kõik on võimalik.

 Jäin arutlema, et kuidas on võimalik sellist produktiivsust, mida Kolk näitab, tõlgendada. Ühe versioonina on see kindlasti
erakordselt suure eruditsiooni tulemus, mõistagi. Teistpidi saab tõdeda, et kuna elame infoajastul, kus avades TV või interneti
või nutiseadme, on oht jääda infolaviini alla. Seda on kõikjal. Kolk asetub praegusesse aega ka samuti, kui infokildude kaskaad,
võtab vastu, annab tagasi, kuid teeb seda hästi.



tüvitekst

laena meislit taevaisa
tüvitekst mul mõlgub meeles
mitu kurja käsku-keeldu
inimhinge uuristleksin
et nad pureleks kui koerad
viskaks kivi igal juhul
kõik et oleks kõigi vastu
igal õigus suurem teistest
(lk 63)

kõnekäändude muutumisest ajas

olen rikas
nagu ratsahobune
suurauad
sadul
ja kannused
(lk 70)

puudus

kui sõnu ei
oleks
ma luuletaks
haamriga
(lk 72)

ACTA NUBIS

Sirp

kultuur.err.ee

draamablog




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar