Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2015 postitused

Keelest III

Keele arenemine Keel, kui ühiskondlik nähtus ei ole suhtlemisvahendina muutumatu. Vastupidi, ta on teatud perioodil tekkinud ja muutub pidevalt. V.I. Lenin kirjutab:  "Et ürginimene sai hädavajalikku looduse vabatahtliku kingina, see on rumal lora... Mingisugust kuldset ajastut pole enne meid olnud, ja ürginimene tundis täiel määral olemasolu rusuvat raskust, loodusega võitlemise raskust." Ei ole mingit põhjust idealiseerida ka ürginimese kultuuri ja keelt. Need on hinnatavad üksnes ajalise kauguse tõttu. Vastavalt tootmise muutumisele ja ühiskondliku elu mitmekesistumisele pidi paindlikumaks muutuma ka keel. Ei ole olemas ühtki kollektiivis suhtlemisvahendina kasutatavat keelt, mis ei areneks (arvesse ei tule käibelt kadunud klassikalised keeled, nagu sanskriti ja ladina keel, samuti kunstlikud ehk abikeeled, nagu volapük, esperanto jt). Keelte hargnemine ehk diferentsioon Ürginimesed elasid sugukondadena ja vastavalt sellele nimetatakse nende keelt sugukonnakeeleks. Suguk

Keelest II

Hoobiks religioossetele vaadetele oli prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste de Lemarcki (1744-1829) õpetus, mille järgi indiviidide poolt omandatud eluviisid, harjumused ja osalt ka väliste mõjutuste toimel tekkinud muutused pärandatakse järglastele edasi ning see kõik kokku põhjustab liikide ümberkujunemist. Tõsiseks teaduse saavutuseks olid inglise teadlase Charles Darwini (1809-1882) uurimused. 1859. aastal ilmus "Liikide tekkimine", mis sai evolutsiooniõpetuse nurgakiviks ning võimaldas seletada taime- ja loomariigis toimunud muutusi. Tänu Darwini õpetusele ei üllata kedagi teadmine, et tänapäeva traavli eelkäijad olid 50 miljonit aastat tagasi rotisuurused, 35 miljonit aastat tagasi aga juba lamba suurused. Darwin märkas ühtlasi, et inimahvid sarnanevad inimestega. Darwinit toetab ühtlasi ka atavism (kaugel esivanemail leidunud tunnuste ilmumine järglastel), mille puhul imik võib sündida nähtava sabaga jne. Tänapäeval on teada enam-vähem kõik lülid inimese arenemises tä

Keelest

 Kirjutamine, lugemine, rääkimine ja mõtlemine on keelega sedavõrd läbi põimunud ja harjumuspäraseks muutunud, et ilma keeleta olemist ei oska ettegi kujutada. Ometi, kunagi elati sõnu kasutamata ning saadi hakkama küll ja palju raskemates tingimustes kui täna. Kuidas keele teke ja arenemine toimus, sellele hakkasin vastust otsima internetist ja kohalikust raamatukogust.  Ma ei pea silmas eesti, inglise, vene, saksa jne keeli, vaid üldiselt, keele kui märgisüsteemi, suhtlemisvahendi algust. Vikipeedia ütleb lühidalt nii: Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt. Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus. Ontogeneesis

Tagasivaat 3.

Kirjutamata kirjandus - rahvaluule Alates kaugest eelajaloolisest ajast kuni feodalismiperioodi lõpuni oli rahva elukäsituse väljenduseks, tema poeetiliseks eneseväljenduseks rikkalik ja mitmekesine rahvaluule, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Ka see oleks nagu omalaadne kroonika, milles rahvas ise on kujutanud oma käekäiku n.-ö. seestpoolt nähtuna. Tegemist pole enamasti küll sõna otseses mõttes ajalooliste motiividega, vaid kesksel kohal on maaelu argisündmused ja -olukorrad. Rohkesti ruumi saab seejuures ka kujutuspärane element, milles poeetiliselt tihendatuna väljendub suhtumine ja hinnang elunähtustele. Rahvaluule kui tõeliselt genuiinse sõnaloomingu algläte omandas hiljem suure tähtsuse rahvusliku kirjanduse kujunemiskäigus. Arusaadavalt on aga rahvaluulel kui paljude põlvkondade loomingul iseendastki juba hindamatu ja esteetiline väärtus. Pärast maa vallutamist XIII sajandil tõid eestlaste olukorras ja vaimuelus toimunud muutused enesega paratamatult kaasa ka teatava