Postitused

Kalju Saaber. Mees, naine ja bernhardiin.

Kujutis
  Kalju Saaber. Mees, naine ja bernhardiin. Perioodika. 1978/18. 38 lk. Imelik küll, aga 1975. aastal kirjutatud ja mõni aasta hiljem ilmunud jutustus räägib fašistliku okupatsiooni viimaste päevade üleelamistest ühe abielupaari kaudu. Georg on maalt linna elama asunud maapoiss, kes sai töökoha fotoateljees õpipoisina. Hiljem, kui ta bossi ristitütre Mariaga abiellub, saab firmast juba väike pereettevõte. Päranduseks saadud bernhardiin Bob on pildistamise juures asendamatu, paljud lapsevanemad lasevad meeleldi oma võsukesi koos koeraga pilditsada. Alanud sõda keerab kõik aga pea peale ja nii saadab Georg Maria maale sõja jalust eemale. Saksa okupatsiooni ajal käivad fritsud end samuti pildistamas ja neilegi meeldib lumes hullates teha ülesvõtteid, ise koera kaelas rippuvast rummipudelist märjukest juues. Kui taanduv rinne kohale saabub, hävib fotoateljee täielikult ja mees koeraga põgeneb ära maale. Jutustus räägibki sellest ühest päevast, kuidas Georg koos Bobiga Mariat otsides liigub
Postita kommentaar
Lisateave

Ilja Prozorov. Kangelase hommik.

Kujutis
  Kord kuus ilmuvas kultuurilehes Müürileht on kombeks avaldada lühiüroosat. Viimases, see on aprilli (2024) numbris trükiti ära Tallinnas elava ja töötava prosaisti Ilja Prozorovi jutt "Kangelase hommik". Lugu on küll sõjast, kuid oma hoiakult on see mõistagi sõjavastane. Ülbe ja küüniline Dima läks sõdima, et raha eest tappa, koguda kuulsust ning pälvida kõrgemat autoriteeti. Isegi ta ema tundis poja üle uhkust, et kui poeg tagasi tuleb, rind medaleid täis, saab korteri ja... Viis kuud hiljem naaseb Dima tagasi koju Preobraženskojesse (koha nimi on täehenduslik, selle küla järgi on saanud kunagi nime üks tsaariarmee kaardiväepolk). Dima on saanud haavata, mida ta aga emale ei rääkinud, on see, et ta jääb invaliidiks. Ema on endast väljas, Dima kahetseb, ja kõik tuleviku plaanid, minna Moskvasse, Arbatile, teatrikooli, kõik unistused lendasid vastu taevast. Ja mille nimel, ning kuidas tuleb edasi elada? Selleni jutt ka välja jõuab. See on üks üsna sünge ja karm lugu. Kuigi k
Postita kommentaar
Lisateave

Jakob Ejersbo. Nordkraft.

Kujutis
  Jakob Ejersbo. Nordkraft. Tõlkinud Kai-Mai Aja. Pegasus. 2003. 420 lk. Lirva Koer lõriseb. Kihvad läigivad ilast ja lõugade ahmimine saadab mulle õhuvoolu vastu alakõhtu. Mul on 300 grammi hašši kõhunaha külge teibitud, kohe rindade alt kuni häbemekarvadeni. Hais ajab hundika hulluks, kihvad minu jalgevahest vaid käelaba kaugusel. Loom seisab tagakäppadel, rihm pingul kuni mendi käeni, kaelarihm soonimas karvadesse. Soe hingeõhk lainetab koera kõrist jääkülma õhtusse. Nende ridadega algab üks Taani kultusromaan "Nordkraft", mis on jutustus noortest ja nende kokkupuudetest narkootikumidega 90ndate alguses.  "Oma loomutruuduse, detailsuse ja haardega  kujutab raamat endast omamoodi nüüdisaja sotsiaalrealistlikku põlvkonnakirjeldust" loen tagakaanelt. Nagu google abiga selgus, oli Jakob Ejersbol (1968-2008) see debüüt, kahju ainult, et raske haigus ta liiga vara ära viis. Ta oleks võinud oma annet ikka veel realiseerida. Aga mida öelda siis "Nordkrafti" koh
Postita kommentaar
Lisateave

Anne Rice. Intervjuu vampiiriga.

Kujutis
  #ulmekirjandus aprill - 2024 Anne Rice. Intervjuu vampiiriga. Tõlkinud Triin Tael. Varrak. 1995. 302 lk. Ameerika kirjanik Anne Rice (1941-2021) on kirjutanud vampiiridest terve sarja, kuhu kuulub 13 raamatut, kuid ilmselt kõige tuntum ja ainus eestindatud neist on "Intervjuu vampiiriga" (1976). Samast teosest tehti ka aastal 1994 film, kus peaosades mängisid Brad Pitt - Louis, Tom Cruise - Lestat ja Kirsten Dunst - Claudia.  Kaalusin päris pikalt, kas seda raamatut lugema hakata, sest õudus, mille alla vampiirindus käib, ei ole mu esimene valik kunagi olnud. Eks sai juba mõnda õudusfilmi lapsepõlves nähtud ning kui vaadata natukenegi praeguse aja päevauudiseid, siis hakkab juba piisavalt õudne, et palju võib. Aga läks nagu läks. See raamat ei olnudki nii väga õudne minu jaoks, pigem kurb, melanhoolne ja kammerlik. Anne Rice kirjutas selle pärast oma viieaastase tütre surma, mis arusaadavalt on oma pitseri raamatule jätnud. Lugu algab New Orleansis ühes korteris, kui üks po
Postita kommentaar
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "
Postita kommentaar
Lisateave

Kalju Kangur. Juturaamat.

Kujutis
  Kalju Kangur. Juturaamat. Eesti Raamat. 1986. 192 lk.  Kalju Kangur (1925-1989) - mulle üsna tundmatu nimi, kuigi Viki andmetel oli ta luuletaja ning tõlkija, kes on isegi Puškinit eestindanud. Seesinane on tema esimene proosakogumik, kuhu on kokku pandud üks lühiromaan, kaheksa novelli - juttu ja teist sama palju miniatuure. Veidi kõhedust tekitava pealkirjaga romaan Ämblik räägib headusest ja kurjusest, kuidas need omadused võivad isiksust mõjutada ning kuhu see kõik välja võib viia. Kurt Savik oli endasse tõmbunud ehkki tunnustatud naistearst, kes saatis oma päevi õhtusse linnalähedases alevis. Romaanis vaadeldakse tema elukäiku lapsepõlvest kuni täisealiseks saamiseni. Iseenesest oleks võinud minna kõik veel lihtsamalt, kui läks, aga... Kurt oli lapsepõlvest saati natukene küürakas, mis andis piisavalt põhjust, et olla eemaletõrjutud, kõrvalejäetud ja seda isegi oma perekonna hulgas (õde, vanaema). Koolis ta küll otsis kontaktki teistega, aga klassikaaslased olid pigem norivad, k
Postita kommentaar
Lisateave

Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö.

Kujutis
  Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö. Tõlkinud Juhan Habicht.  Varrak. 2001. 254 lk.  Mõni raamat vajab lugemiseks õiget aastaaega, teine jälle sünnib lugeda vaat et iga ilmaga. Ma ei saa öelda, et see Zelazny raamat halb oleks olnud, see on suisa hea, ainult valel ajal sattusin teist lugema. Ulmega on mul see jama, et on tekkinud mingi totakas ootushorisont. Kui lugu ei taha käima minna, põnevus puudub vms, siis kaob hasart ja lõpuks huvi, mis võib halvemal juhul viia pooleli jätmisele. Saan aru, et see on halb komme, korralik lugeja peaks olema ikka avatud igale žanrile, vormile, liigile jne, aga no need vanad harjumused... Siin oli küll julgelt pool raamatut malendite paikasättimisele kulutatud, nii et pidin ikka korduvalt end lugemiseks kokku võtma, aga hiljem hakkas justkui looma, tekkis isegi midagi pinge sarnast. Lõpu arvasin juba tagakaane tutvustuse järgi ära, sestap sisu pole mõtet ümber refereerida ja eks seda ole juba kordi enne mindki tehtud ka. Aga mis positiivne, oli as
Postita kommentaar
Lisateave